Rongisõit kui elamus omaette

Egiptus

Rongipileti ost  kui paras kadalipp

Mis see rongipileti ostmine siis ära ei oleks? Lähed aga netti ja ostad või ootad kui rongis konduktor sinuni jõuab ja tehtud. Egiptuses oli rongipileti ost vähemalt Kairos tõeline seiklus. Kõigepealt tuli rongijaama sisse saada ehk jalutada  läbi piiksuvate turvaväravate ning otseloomulikult tuli siis oma passi näidata ja vastata mu lemmik küsimusele, kust ma pärit olen.


Sõna paarile järjekorras seisma tekkis Egiptuses hoopis uus tähendus. Eestlase moodi järjekorras seismise peale oleks öö saabudes ma suhteliselt sama koha peal olnud ehk võimalikult kaugel kassast. Raudteejaamas tähendas järjekorras olemine, et keegi elab sul seljas, üritab sinust läbi pugeda, tuleb teiselt poolt. Kui sul mingi imetrikiga õnnestub esimeseks saada, siis kassa ees on peale klaasi veel metalvõre ja su ainus võimalus oma soov edastada, on röökida läbi augu. Lihtsalt mainin, et samal ajal üritab keegi üle sinu veel röökida.  Muidugi võimalus oli ka see, et sa seisid vales järjekorras, mitte et sa lugeda ei oskaks araabiakeeles kassa seina pealt, aga lihtsalt vahepeal oli muutunud reeglid, kuhu ja kellele pileteid müüakse sellest august. Mis kõige kummalisem minu jaoks ole, et pileti ostmiseks oli dokumenti vaja. Õnneks mina vaatasin kogu nalja kaugelt pealt ja ootasin kui piletid ostetud saavad.

VIP klass

Mul oli võimalus rongis sõita nii VIP kui ka esimeses klassis. Mõlemad variandid olid kogemus omaette. VIP klassis sõitsin ma öö otsa Kairost Aswani. Kui muidu oli Egiptuses soe, siis rongis keerati konditsioneer 18 peale, reaalselt puhus igast võimalikust august külma õhku. Kui seda vagunisaatjatele/kontrollidele mainida, siis võeti kuulda, aga ega soojemaks ei läinud. Reaalselt oli mul seljas paks dressikas, tagi ja jalgade peal sall. Taktikaselt tuli ka päikseprille silme ees hoida, sest vaatamata sellele, et öö saabus, oli rongis täistuled. 

Vip istme juurde kuulus ka ekraan, millest oleksin pidanud nägema igasugu huvitavaid filme, kui see mingi trikiga tööle oleks hakanud. Nii kaugele sai valida, et inglisekeelsed filmid ja siis koostöö lõppes. Istmeid sai taha lasta, aga mulle tundus kuidagi nii egoistlik, et ma selle kellelegi sülle lasen. Põnev oli istmete juures veel see, et neid saan ümber keerata, kui rong lõppjaamast hakkab tagasi sõitma. Eestlasena oled harjunud, et kõikjal on pistikud, siis õnneks VIP vagunis olid pistikud olemas ja elu oli kohe ilusam. 


Ka WC oli suht korralik. Kuigi ma kogemata suutsin seal käki kokku keerata. Islamimaades wc paber ei ole üldse popp teema, pigem panustatakse veele ehk kui nende wc potte vaadata, siis seal on ekstra voolik olemas, mis pritsib vett. Ma üldse ei mõelnud, et ennem tuleb vaadata, mis nupule ma vajutan, kui järsku see sama wc pott pissis mu jala peale ja mitte ainult minu jala peale vaid ujutas terve põranda üle. Mind ajas see niimoodi naerma, millal ennem on juhtunud, et wc pott laseb täpsust su jala pihta.


Rongihääletaja

Elus esimest korda nägin ma ka rongihääletajat. Kui me hakkasime Aswani jõudma, siis tehti rongiuks lahti ja järsku vupsti keegi hüppas sõitva rongi peale. Ma südamest lootsin, et rong ikka Aswanis peatub. Mina küll ei ole hoo pealt nõus kohvriga maha hüppama.


Esimene klass

Luxurist oli mul võimalus sõita esimese klassi vagunis tagasi Kairosse. Tool oli peaaegu sama, kuigi seda mitte töötavat telekat ei tulnud enam käetoest välja. Reaalselt pistikuid ei olnud, va wc’s. Kui ma seekord wc minna tahtsin, magas keegi wc ees põrandal. Ma ei teagi, kas seal oli soojem kui mujal, aga seal ta magas. Et wc saada, tuli taguda uksele, mitte idee pärast, et situ ruttu, karu tuleb, vaid seal oli kogu vaguni ainuke pistik ning mõned mehed istusid telefoni laadides seal igaviku ja ega teda ei huvitanud, et sul on jalad ammu ristis ukse taga oodates.



Egiptus
Egiptus
Egiptus

Piletisabas seismise meistriklass

Vip klass

Rongihääletaja